Mis on kloriid?

Kloriid on elutähtis mineraalaine ja elektrolüüt, mis toimib tihedas koostöös naatriumi ja kaaliumiga. See on naatriumkloriidi (NaCl) negatiivse laenguga ioon (anioon) ning mängib organismis olulist rolli vedelikutasakaalus, närvide talitluses, seedimises ja happe-aluse tasakaalus.

Kloriid on naatriumi järel rakuvälise ruumi sageduselt teine elektrolüüt ning on rakkude elektrilise stabiilsuse ja osmoosi jaoks hädavajalik. Ilma kloriidita ei saaks närviimpulsid õigesti edasi kanduda ega seedemahlad moodustuda.

Kuidas kloriid kehas toimib?

1. Vedelikutasakaalu reguleerimine:
Koos naatriumiga aitab kloriid hoida vee- ja elektrolüütide tasakaalu rakkude ja vere vahel. See aitab kaasa osmootse rõhu reguleerimisele, tänu millele toimib vedelikuvahetus kudedes optimaalselt.

2. Maohappe koostisosa:
Kloriid on maohappe (HCl) oluline koostisosa. Maohape tekib mao parietaalrakkudes ja on vajalik selleks, et:

  • lõhustada valke ja käivitada seedimist,

  • hävitada baktereid ja haigustekitajaid,

  • luua seedeensüümidele optimaalne keskkond.

3. Happe-aluse tasakaal:
Kloriid aitab hoida vere pH-väärtust füsioloogiliselt optimaalses vahemikus (u 7,4). See toimib osana niinimetatud bikarbonaadi-kloriidi vahetusest (Hamburgeri mehhanism), mille kaudu saab veri liigseid happeid neutraliseerida.

4. Närvide ja lihaste talitlus:
Elektrolüüdina toetab kloriid närvi- ja lihasrakkude elektrilist erutatavust. Koos naatriumi ja kaaliumiga võimaldab see elektriliste impulsside (tegevuspotentsiaalide) teket ja edasikandumist – see on iga keha liikumise ja reaktsiooni alus.

5. Ainevahetuse toetamine:
Kloriidil on oluline roll teiste mineraalainete omastamisel ja jaotumisel, eelkõige naatriumi, kaaliumi ja vesinikioonide puhul, toetades seeläbi paljusid ainevahetusprotsesse.

Piisava kloriiditarbimise eelised

  • Reguleerib vee- ja elektrolüütide tasakaalu

  • Toetab seedimist maohappe moodustumise kaudu

  • Aitab kaasa happe-aluse tasakaalule

  • Toetab närvide ja lihaste talitlust

  • Toetab toitainete transporti rakkude vahel

  • Tugevdab kaitsevõimet haigustekitajate vastu seedesüsteemis

Kloriidi allikad toidus

Peamine kloriidiallikas on keedusool (naatriumkloriid) – nii looduslikul kujul kui ka töödeldud toiduainetes.

Kloriidirikkad toiduained:

  • Keedusool, meresool, Himaalaja sool

  • Leib, juust, vorst, valmistoidud (soolasisalduse tõttu)

  • Oliivid, sojakaste, puljongid

  • Looduslikult leidub seda ka tomatites, selleris, merevetikates ja mereandides

Soovitatav päevane tarbimine

Saksamaa Toitumisühingu (DGE) andmetel:

  • Täiskasvanud: 830 mg kloriidi päevas
    Kuna kloriidi saadakse peamiselt koos naatriumiga, katab tavapärane soolatarbimine selle vajaduse enamasti probleemideta.

Puuduse sümptomid (hüpokloreemia)

Kloriidipuudus on haruldane ja tekib enamasti ainult tugeva oksendamise, kõhulahtisuse, tugeva higistamise või diureetikumide tarvitamise korral.

Tüüpilised sümptomid:

  • Lihasnõrkus

  • Madal vererõhk

  • Südame löögisageduse tõus

  • Ainevahetushäired

  • Seedeprobleemid maohappe vähenenud tootmise tõttu

  • Happe-aluse tasakaalu häired (metaboolne alkaloos)

Üleannustamine (hüperkloreemia)

Liiga kõrge kloriiditase tekib enamasti liigse soolatarbimise või vedelikupuuduse tõttu.

Sümptomid:

  • Kõrgenenud vererõhk

  • Janu, peavalu

  • Väsimus, lihasnõrkus

  • Rasketel juhtudel: neerude koormus ja vereringehäired

Terve organism suudab liigse kloriidi neerude kaudu reguleerida, mistõttu mõõdukas liigtarbimine toiduga põhjustab harva probleeme.

Kokkuvõte

Kloriid on asendamatu elektrolüüt, mis toimib tihedas koostöös naatriumi ja kaaliumiga, et reguleerida vedelikutasakaalu, seedimist, närviülekannet ja pH-tasakaalu. Kloriidi tasakaalustatud suhe teiste elektrolüütidega on sisekeskkonna stabiilsuse tagamiseks otsustava tähtsusega. Tavaline, soolatarbimist arvestav toitumine katab üldjuhul kloriidivajaduse täielikult ning toetab samal ajal südant, lihaseid, seedimist ja ainevahetust.

Allikad

  1. Saksamaa Toitumisühing (DGE). (2020): Kloriid – toitainete tarbimise võrdlusväärtused.

  2. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). (2003): Toitumine ning krooniliste haiguste ennetamine.

  3. Palmer BF, Clegg DJ. (2016): Kaaliumi tasakaalu füsioloogia ja patofüsioloogia: õppekava põhiosa. Am J Kidney Dis, 67(3), 421–439.

  4. Rose BD, Post TW. (2001): Happe-aluse ja elektrolüütide häirete kliiniline füsioloogia. McGraw-Hill.